- Joined
- Jun 24, 2021
- Messages
- 1,643
- Solutions
- 2
- Reaction score
- 1,751
- Points
- 113
- Deals
- 666
LSD ja süstitavad opiaadid
LSD (lüserghappe dietüülamiid) avaldab oma mõju, suheldes aju neurotransmitterite süsteemidega, eelkõige serotoniinisüsteemiga. Serotoniin ehk 5-hüdroksütrüptamiin (5-HT) on seotud meeleolu, taju ja tunnetuse reguleerimisega. LSD toime keskendub eelkõige 5-HT2A retseptorile, mis on serotoniiniretseptorite alatüüp, mida leidub suurtes kontsentratsioonides ajukoores ja teistes ajupiirkondades, mis on seotud sensoorsete tajude ja kõrgema astme mõtlemisega.
Kui LSD siseneb ajju, seondub see 5-HT2A retseptoritega ja aktiveerib neid. See aktiveerimine ei imiteeri lihtsalt serotoniini tavapärast toimet, vaid häirib tavapäraseid signaaliradu keerulisel viisil. Tulemuseks on märkimisväärne muutus taju, mõtlemise ja emotsioonide osas. Seda häiret saab mõista mitmel viisil:
1. Sensoorne töötlemine ja tajumine: 5-HT2A retseptorid on tugevalt seotud sensoorse teabe töötlemisega, eriti sellistes piirkondades nagu nägemiskoor ja kuulmiskeskused. Kui LSD seondub nende retseptoritega, muudab see seda, kuidas sensoorset sisendit tõlgendatakse. See toob kaasa elulised nägemishäired või hallutsinatsioonid, muutunud kuulmiskogemused ning ruumi ja aja tajumise muutumise.
2. Suurenenud kortikaalne erutus: LSD stimuleerib glutamaadi, mis on aju peamine erutav neurotransmitter, vabanemist. See toob kaasa kortikaalse aktiivsuse suurenemise, eriti visuaalse ja sensoorse töötlemisega seotud piirkondades. Aju muutub hüperaktiivseks stiimulite töötlemise osas. See on üks põhjus, miks kasutajad sageli teatavad detailide kõrgendatud teadvustamisest või suurendamisest.
3. Muutunud ühenduvus ajupiirkondade vahel: LSD soodustab suurenenud suhtlust ajupiirkondade vahel, mis tavaliselt ei suhtle nii otseselt. Funktsionaalset magnetresonantstomograafiat (fMRI) kasutavad uuringud on näidanud, et LSD-kogemuse ajal hakkavad tavaliselt eraldatud ajuvõrgustikud vabamalt suhtlema. Näiteks võib visuaalne ajukoor suhelda rohkem vaikimisi režiimivõrgustikuga (DMN), mis on seotud enesekohase mõtlemise ja egoga. See võib seletada, miks kasutajad kogevad sageli ego lahustumise tunnet, kus piirid nende endi ja välismaailma vahel näivad hägustuvat, mis viib ühtsuse või ühtsuse tunnetamiseni ümbritsevaga.
4. Mõju vaikimisi režiimivõrgustikule (DMN): DMN on ajupiirkondade kogum, mis on aktiivne siis, kui me ei keskendu välismaailmale, näiteks unistamise, enesevaatluse ja eneserefleksiooni ajal. LSD häirib DMN-i normaalset toimimist, mis arvatakse, et aitab kaasa ego lagunemise või eneseidentiteedi kaotamise kogemusele. Kasutajad teatavad sageli, et nad tunnevad, nagu oleksid ületanud oma mina-tunde, kogedes seotust kõige ümbritsevaga.
5. Dopamiini ja noradrenaliini aktiivsus: Ehkki LSD peamine toime on vahendatud serotoniini kaudu, mõjutab see ka dopamiini ja noradrenaliini retseptoreid. Dopamiin on seotud aju tasu ja naudinguteedega ning noradrenaliin mõjutab erutust ja tähelepanelikkust. Need vastastikmõjud võivad seletada mõningaid LSD stimuleerivaid ja eufoorilisi mõjusid, samuti suurenenud emotsionaalset intensiivsust ja energiataset tripi ajal.
Süstitavad opiaadid, nagu heroiin, morfiin ja fentanüül, toimivad koostoimes aju opioidiretseptoritega, mis on osa organismi loomulikust valu- ja premeerimissüsteemist. Need retseptorid asuvad kogu kesknärvisüsteemis ja tavaliselt aktiveerivad endorfiinid, keha loomulikud valuvaigistavad kemikaalid. Kui opiaatide süstimine toimub, ujutatakse aju ja keha üle võimsate sünteetiliste või looduslike ühenditega, mis seonduvad nende opioidiretseptoritega, põhjustades mitmesuguseid füsioloogilisi ja psühholoogilisi mõjusid.
Kui opiaat jõuab ajju, läbib see vere-aju barjääri ja seondub peamiselt mu-opioidiretseptoritega. Need retseptorid on koondunud aju piirkondadesse, mis reguleerivad valu, tasu ja emotsionaalset reaktsiooni, näiteks ajutüvi, limbiline süsteem ja seljaaju. Nende retseptoritega seondudes pärsivad opiaadid valusignaalide edastamist, mis põhjustab analgeetilist (valuvaigistavat) toimet. Seetõttu kasutatakse meditsiiniliselt süstitavaid opiaate tugeva valu leevendamiseks, nagu näiteks morfiini, mida sageli manustatakse haiglates ägeda valu korral pärast operatsiooni või vigastust.
Lisaks valu leevendamisele vallandavad opiaadid ka suure hulga dopamiini vabanemist aju premeerimisahelas, eriti tuuma accumbens'is. Dopamiin on neurotransmitter, mida seostatakse naudingu ja tasu saamisega, ning see dopamiini tõus tekitab intensiivse eufooria ja heaolutunde.
Igal opiaadil on veidi erinev profiil. Näiteks heroiin muundub aju sisenedes kiiresti morfiiniks, kuid kuna see läbib vere-aju barjääri kiiremini, on mõju teiste opiaatidega võrreldes intensiivsem ja kohesem. Fentanüül seevastu on palju tugevam kui heroiin või morfiin - umbes 50 kuni 100 korda tugevam kui morfiin. Isegi väike kogus fentanüüli võib põhjustada sügavat valuvaigistust ja eufooriat, kuid sellega kaasneb ka palju suurem üleannustamise oht, sest see pärsib aju võimet reguleerida hingamist.
LSD ja süstitavate opiaatide kombineerimine toob kaasa mitmesuguseid keerulisi ja potentsiaalselt ohtlikke mõjusid.
Üks märkimisväärne risk on hingamisdepressioon. Opiaadid pärsivad hingamist, mõjutades ajutüve, ning suured annused või tugevad opioidid, nagu fentanüül, võivad põhjustada surmaga lõppevat hingamispuudulikkust. Kuigi LSD ei mõjuta otseselt hingamist, võib see moonutada tajumist ja otsustusvõimet, varjates potentsiaalselt eelseisva üledoosi hoiatusmärke. Mõlema aine mõju all olev inimene ei pruugi ära tunda või reageerida opiaatide põhjustatud ohtlikule sedatsioonitasemele, mis muudab üleannustamise palju tõenäolisemaks.
Kuna LSD võib põhjustada hüperaktiivsust või rahutust, võib see paradoksaalsel kombel ajutiselt varjata opiaatide rahustavat mõju, tekitades enne järsku üleannustamise kokkuvarisemist vale turvatunde.
Psühholoogiliselt võivad LSD hallutsinogeensed omadused mõjutada sügavalt meeleolu ja mõttemustreid. Opiaatidega kombineerituna võib opiaatidest tulenev intensiivne eufooria viia kõrgendatud emotsionaalsete või isegi vaimsete kogemusteni. Samas on olemas ka oht emotsionaalseks düsregulatsiooniks, kus LSD dissotsiatiivsed või hallutsinatoorsed mõjud kombineeruvad opiaatidest tingitud tuimusega, tekitades äärmuslikke emotsionaalseid kõikumisi või segadust. Kasutajad võivad tunda end tegelikkusest lahutatuna, läbida hirmuäratavaid meelepete, süvendades ärevust ja paanikat.
Lisaks sellele on neid uimasteid sisaldavate ainete mitmekordne kasutamine seotud suurema riskiga pikaajaliste vaimse tervise probleemide tekkeks. Kroonilistel tarvitajatel võib tekkida hallutsinogeensest tajuhäire (HPPD) või püsiv psühhoos, mida võivad süvendada opiaatide tarvitamisega kaasnevad psühholoogilised võõrutusnähud.
LSD kombineerimine süstitavate opiaatidega võimendab seega mõlema uimasti ohte, tekitades hallutsinogeense ülestimulatsiooni ja opiaatidest tingitud sedatsiooni ettearvamatu segu, mis suurendab dramaatiliselt üleannustamise, vaimse tervise kriiside ja aju funktsiooni pikaajalise kahjustamise ohtu.
Me ei ole leidnud kinnitatud andmeid selle kombinatsiooniga seotud ägedate ja surmaga lõppevate seisundite kohta. Samal ajal puuduvad märgid väärtuslikest positiivsetest meelelahutuslikest mõjudest, mis võiksid katta selle kombinatsiooni riske.
Võttes arvesse ülaltoodut, soovitame seda kombinatsiooni ravida väga ettevaatlikult.
Last edited by a moderator: